Esiteks, Eesti paviljon, braavo!
Võiks ju lihtsalt öelda, et Edith Karlson on hakkama saanud väga õnnestunud ja universaalselt kõnetava kohaspetsiifilise installatsiooniga, mis ei vajagi enda kõrvale selgitavat teksti, aga minu meelest on siiski tegemist parima rahvuspaviljoniga sel aastal. Edith kannab välja suure isikunäituse mõõdu ja mahu ning suudab täita ka selle väga nõudliku ja ette programmeeritud ruumi. Haakudes biennaali teemaga „Võõrad kõikjal“ kõige inimlikumal tasemel – ilma poliitikata, koloniaal- või keskkonnasüüta, rullub kirikuruumis meie ette terve issanda loomaaed oma tegelikkuses ja väljamõeldises. See paik – endine pühakoda – oleks justkui loodud nende teoste jaoks, mitte vastupidi. Igal juhul lummav ja väärt jalutuskäiku Veneetsia saare servale. Kohale jõudes jäädki vahtima ja avastad veel ühe varblase, veel ühe mao ja veel ühe kure ning kalapeaga näki.
Adriano Pedrosa kureeritud biennaali näitus
Seekordne kuraatorinäitus oli füüsiliselt ülesehituselt kergem, õhulisem kui möödunud. Sisuliselt muidugi mitmetahuline ja mõtlemapanev. Aimatavalt palju keskendunud (teemast „Võõrad kõikjal“ lähtuvalt) kodust lahkuma sunnitud inimestele, sotsiaalsetesse normidesse mitteasetuvatele inimestele ning klassi, rassi, soo, keskkonna- ja kapitalismikriitikale ohtralt viitav. Kogu kaasaegse kunsti esteetika ja ka eetika repertuaar on võõra/välismaalase vinklist läbi töötatud, maailmavalu läbitunnetatud. Küllap ongi vaid kunst see, mis ka 21. sajandi kolmandal kümnendil ikka veel suudab veenvalt (erinevalt meediast või sotsiaalmeediast) tegeleda valgustatud rassismi, monokroomse mineviku või kaasaegse orjusega. Eurotsentrilise maailma kohtumine globaalse lõunaga ning koloniaalsüü toidavad ainesega tõenäoliselt veel mitut järgnevat biennaali. Eraldi väljapanek oli pühendatud Itaaliast väljarännanud kunstnike kunstile.
Võluvam osa minu jaoks oli aga see, kus kuraator võttis ette analüüsida kunsti ja kunstimaailma ennast – mis on täis võõraid ja ka võõristajaid. Ekstra vaeva oli nähtud varem suurformaatides esindamata kunstnike leidmisel ning teoste valikul, mida pigem käsitööks kui kõrgeks kunstiks võiks pidada. Mitte lihtsalt autsaiderkunst, vaid kuidagi peenemalt oli lahterdava ja välistuspoliitikat viljeleva institutsionaalse kunstikorralduse kriitika esil. Kunst on harva kriitiline kunsti suhtes, aga seekord oli see nauditavas vormis.
Silma jäi ka teoste hulk, mis tegelesid meheks olemisega. Mitte kvääri normaliseerimise (mida oli ka ohtralt) või toksilise maskuliinsuse kriitikaga, vaid just näidates meheks olemise mitmekesisust. Näidates meest mitte mehena, vaid inimesena. Mitme teose puhul tantsiva/liikuva inimesena, ka meeleseisundite vahel liikuvana.
Tekst vs. pilt
Omaette vaatamisväärsus on selle kunstipeo puhul tekst, mis kunsti saadab. Kohati teoseid toetav, selgitav, mõistmiseks hädavajalik, aga kohati täiesti tüütu, erialane sotsiolekt, mis püüab hõredat teost paremaks rääkida. Kohati ka halenaljakas kontekstuaalselt, kui mõni diktatuuririigi rahvuspaviljon mitmekesisusest räägib ja laenab tsitaate lääne kultuuriloost.
Kolm näitust, mis niitsid, emotsionaalselt
- Esiteks, Fondazione Prada esitletud Christoph Bücheli projekt “Monte di Pietà”. Totaalne installatsioon, mille käigus on ajalooline palazzo Ca’ Corner della Regina muudetud viimaseid päevi lahti olevaks pandimajaks. Seal on kõike, mida võlgu elamine endaga kaasa toob – alates maja kanali poolsel fassaadil olevast müügikuulutusest, mis koheselt eksitab ja paneb küsima, kas sa ikka oled õiges kohas, kuni üliväärtuslike kunstiteosteni, mille puhul pole aru saada, kas need on odavad reprod või muuseumilaenud. Rohkem ette ei ütle, ise peab kogema.
- Julie Mehretu „Ensemble“ Pinault Collectioni Palazzo Grassis on lihtsalt ülihea maalinäitus. Tema maalipind, jooned, vorm, värvid – kõik imeb endasse ja naelutab vaatama. Lähedalt ja kaugelt.
- Pierre Huyghe „Liminal“ Pinault Collectioni Punta della Doganas kaotab piirid reaalsuse ja fiktsiooni vahel. Kõik tajud pannakse proovile ja aju keeratakse krussi nii visuaali kui ka väidetega, mida sa näed. Kas mälupiltide kuvamine (kätte saamine ajust) on tõesti võimalik?
Kõik kolm on kaasaegse kunsti superstaarid ja ootuspäraselt väga head, aga et igaüks omas teemas ja meediumis nii head olid, oli ikka niiduk. Vaadata, kuulata ja kaasa raalida oli nii palju, et kolmanda näituse lõpuks saabus küllastushetk, rohkem kunsti ei jaksanud vastu võtta.
60. Veneetsia Biennaal on avatud 24. novembrini ja igale kaasaegse kunsti sõbrale soovituslik.
Galerist Siim Raie, Artrovert