Galerii näitustegevus
29. oktoober – 30. november 2024
RAIN SAARIK – TEED TAGAKAMBRISSE
kõigest sellest nad meil mõelda lubavad
päevast, mil lõid teed tagakambrisse
iga kord kui ei jaksa ja silmad suled
oled juba teel tagakambrisse
oleviku momendiks unustad
ületades läve tagakambrisse
kui on rohkem küsimusi, kui vastuseid
kõik teed viivad tagakambrisse
püüdes pilti kokku panna
igaveseks kaod tagakambrisse
Rain Saariku maaliseeria ”Teed tagakambrisse” keskendub päritavatele traumadele, mis generatsioonide kaupa edasi kanduvad. Trauma on kui nähtamatu jõud, mis on juurdunud perekondadesse ja dirigeerib järgnevate põlvkondade elusid. Tagakamber sümboliseerib vaimset ruumi, mis hoiustab peidetud ja kaduma läinud saladusi, mis ootavad avastamist ja mõtestamist, et murda korduvaid mustreid. Tagakambrit võib vaadata kui kollektiivset alateadvust, mille mõistmiseks tuleb vaadata ennast kui osa suuremast organismist. See on koht, kuhu võib ennast kaotada, sest tõde on kihtide alla peidetud, kättesaamatu nagu võrsest eraldatud juur. Kihid, kui ajaga tekkinud pinnas, peidavad endas elutingimusi, mõtteviise ja maailmavaateid, mis on võõrad kaasaegsele inimesele. Et aru saada juurest, peab mõistma keskkonda, kus see on kasvanud.
Seeria läbivad teemad on nostalgilised mälestused, kujunemine, kuuluvus ja aktsepteerimine, aga samas ka ümbertõlgendamine, kuuluvuse kadumine, lahti ütlemine, unustamine, hääbumine ja kadumine.
Rain Saarik (s. 1998) on Pärnust pärit visuaalkunstnik. Aastal 2023 lõpetas Eesti Kunstiakadeemia skulptuuri ja installatsiooni eriala.
Saariku kunst tegeleb spirituaalsete ja eksistentsiaalsete küsimustega. Individuaalsed uskumused, mis on tekkinud ateistlikus ühiskonnas kasvades. Kunstnik loob oma teostes olustikulise keskkonna, mis mõjub kui tajutavate reaalsuste vaheala – une ja ärkveloleku, illusoorse ja tegeliku, elu ja surma piiridel.
Kui klassikaliselt peetakse valget lõuendit uute ideede ja võimaluste alguseks, siis Saarik leiab seda mustast tühjusest. Pimedusest, kuhu hakkab sisse voolama valgus, mis paljastab alateadvuses olevad pildid. Seetõttu kasutab Saarik tumedusse kalduvat koloriiti, mis sümboliseerib teoste ideelist algpunkti – mitte-teadvust.
Saarik praktiseerib Carl Jungi poolt välja töötatud aktiivse kujutlusvõime (active imagination) tehnikat, mis hõlmab alateadvusega suhtlemist. Aktiivne kujutlusvõime on justkui unenägude nägemine ärkvelolekus. Kõigepealt peab inimene viima end mediteerimise käigus lõõgastavasse olekusse, sellele järgneb kujutiste esinemine ning sellega dialoogi astumine. Antud protsessis ilmnevad sümbolistlikud kujutised kavandab kunstnik üles ning loob nende põhjal teosed. Intensiivselt fikseeritud perioodil aktiivse kujutlusvõimega tegelemine loob struktureeritud maailma, mis illustreerib antud perioodi vaimset olekut ja ka „Teed tagakambrisse“ maaliseeriat.
Lisainformatsioon: Siim Raie, Artrovert galerii, Ristiku 10, Tallinn. Telefon 507 6807, galerii@artrovert.ee
Meediakajastus:
24. september – 26. oktoober 2024
PILLE ERNESAKS – IGAVENE MERI
24. septembrist on Artrovert galeriis avatud kunstnik Pille Ernesaks eksperimentaalsete maalide näitus „Igavene meri“. Näitusel on väljas värskelt valminud seeria installatiivsetest maalivoldikutest.
Ernesaks kommenteerib näitust: „Elan Põhja-Tallinnas, minu koduväravast avaneb vaade lahesopile – meri loksutab end mõnusas kauguses, ent on alati tajutavalt lähedal. Ma näen silmanurgast merd iga päev ja registreerin automaatselt erinevaid lainenurki ning värvivarjundeid. Meri on alati kohal – püsiv, kuid samal ajal pidevalt muutuv.
Kevadsuvel kogesin mere lähedust ka Pizzos, Lõuna-Itaalias, kus veetsin kuus nädalat otse mere ääres, eemal perest. Igatsesin… Meri pakkus lohutust, luues justkui abstraktse veesilla koduranna ja perega. Mind paelus ka see “võõras meri” – tema erinevad ilmed, värvid ja vaated. Olin üllatunud, et traditsiooniline „jälgimismäng” jätkus, kuid seekord oli minu vaatepunkt füüsiliselt tunduvalt tõstetum.
Maailmamere erinevad osad moodustavad ühtse terviku, mis peegeldab inimese olemust – märksõnadeks pidev muutumine ja samas sügav sisemine terviklikkus. Kuigi me vahetame asukohta, jäävad meie mõtted, tunded ja sisemine maailm alati meiega. Meie tõeline olemus ei sõltu füüsilisest kohast.
Meri ilmub sageli minu unenägudesse ja uputab korralikult, peksab laineid vastu aknaid. Olen unes sõitnud paadiga oma kodutänaval, majade katuseharjad on vee all ja vaid vanad teleantennid reedavad hoonete asukohad. Kord nägin unes Vee Teadvust – see oli midagi uut! Need unenäod on saanud sümboliks minu ja mere vahelisest ühendusest
Pakin peagi kohvrid, sest kohe ootab ees kuus nädalat „uut merd” Portugalis ja mäng jäkub…“
Ernesaksa maalid ei ole tavapärased alusraamile tõmmatud lõuendid, need on pigem installatsioonid, maalivoldikud – ruumilised vaated merele. Igal voldikul on oma ainulaadne olemus, kuid kõik nad moodustavad osa suuremast tervikust. See tervik on metafooriks mere igavesele muutlikkusele ja püsivusele – just nagu inimene, kelle olemus on pidevas muutumises, säilitades siiski midagi sügavalt püsivat.
Pille Ernesaks elab ja töötab vabakutselise kunstnikuna Tallinnas. Ta on lõpetanud G. Otsa nimelise Tallinna Muusikakooli koorijuhtimise eriala, Eesti Kunstiakadeemia tekstiilidisaini eriala, töötanud peale lõpetamist telekunstnikuna ja loonud selle aja jooksul hulgaliselt stuudiokujundusi. Pärast seda keskendus Ernesaks aktiivsemalt maalimisele. Kunstiloomelistel eesmärkidel alustas ta 2023 õpinguid Tallinna Ehituskooli mööblirestaureerimise erialal. Pille Ernesaks on Eesti Maalikunstnike Liidu ja Eesti Kunstnike Liidu liige. On võitnud avaliku kunstiteose konkursse, osaleb aktiivselt ühisnäitustel ja korraldab isikunäitusi.
Näitus „Igavene meri“ jääb avatuks kuni 26. oktoobrini 2024.
Näituse valmimist toetab Eesti Kultuurkapital.
Lisainformatsioon: Siim Raie, Artrovert galerii, Ristiku 10, Tallinn. Telefon 507 6807, galerii@artrovert.ee
Meediakajastus:
28. august – 21. september 2024
ELERIIN ELLO – PINNAVIRVENDUS
Näitus koondab töid Ello viimaste aastate maalipraktikast, ajast, mil kunstnik on olnud sisemistes otsingutes ja isiklike loomemeetodite ümbermõtestamises.
Näituse maaliseeriast leiab nii veest ja veekogudest inspireeritud fotorealistlikke konkreetse asukoha ning looga seotud hetkes viibimisi, rannaleidudest inspireeritud ja üleelusuuruseks maalitud kivikesi kui ka täiesti abstraktseid töid, mille ainsaks tõukeks on tunne, meeleolu.
Ma ei saanud enam vanaviis maalimist jätkata ja uut hingamist ei paistnud. Maalima asudes kogesin väsimust, suutmatust ellu viia plaanitud ideid. Pintsel kukkus käest. Praegu saangi maalida ainult väga endasse kuulatades ja spontaanselt. Puhta loomisvoolu usaldamine on muutunud minu jaoks kõige tähtsamaks, see kannab ja toob rõõmu loomingust. Olen liikunud tagasi loomisrõõmu juurde, mida mäletan lapsepõlvest, lihtsusesse.
“Pinnavirvenduse” maalid lähtuvad sisemisest loomulikust liikumisest. See on tants, järgnemine impulsile täpselt sinna, kuhu käel on vaja vajutada pintslitõmme, kuhu on kõige loomulikum voolata, kus on vaba koht ja ruum juba ootamas. Iga värvijälg on justkui selle miski esile toomine, mis on seal kogu aeg olnud ning oodanud ilmumist ja lõuendil avaldumist.
See näitus – need abstraktsed ja vähem abstraktsed maalid räägivad sellest, mis sügaval sisimas kõige olemasoleva keskmes võngub. Voogamisest, mis läbistab kõige keset. Olemise essentsist, tukslemisest, rütmist, mida kuuleb puulehtede sahinas ja näeb pilvemustrite vormumises, luikede lennus üle minu, vuh-vuh-vuh. See võnge muudkui tormleb edasi, lendab üle välja tolmukübemetes ja keerleb võilille ebemetes. Rullub lahti kivi sulpsatusest vette. Ning läbistab ka mind, avaldub ja puhkeb minus. Tantsib läbi mu luuüdi ja lainetab äratundmise külmavärinaid üle kogu keha. Liigutab end tasa taju äärealadel ja sügaval kivimikihtides. Nagu pinnavirvendus loksub see vaikselt, keerd-keeru haaval end lahti rullides, ent jõuab tuumani, liigub läbi kõige. Puudutab. Nii kergelt, et võib jääda märkamata!
Eleriin Ello (s. 1984) on vabakutseline maalikunstnik, kes elab ja töötab Tallinnas. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia trükigraafika eriala BA (2007) ning maalikunsti eriala MA (2010). Magistrantuuri jooksul õppis ta Eramus programmi raames 2009. aasta sügissemestril Portugalis, Univesidade do Porto maaliosakonnas. 2012. aastal autasustati Ello Young Painter Prize’i 3. kohaga ning ta on 2016. aasta Sadolini kunstipreemia laureaat.
Lisainfo: Siim Raie, Artrovert galerii, Ristiku 10, Tallinn. Tel: 5076807 galerii@artrovert.ee www.artrovert.ee
Meediakajastus:
9. juuli – 24. august 2024
MARLEEN SUVI – MEIE AJAL EI SAADETUD ENAM ARMASTUSKIRJU
9. juulist on Artrovert galeriis avatud Marleen Suvi isikunäitus “Meie ajal ei saadetud enam armastuskirju”, mis taaselustab intiimsed noorusmälestused tootemlikel maalilõuenditel.
Üleminekuiga on teadupärast keeruline. Keeruline läbida, keeruline kõrvalt vaadata. Keeruline isegi selgitada, miks see nii keeruline on (“hormoonid möllavad”, pole suurem asi selgitus). Samavõrd keeruline on seda kujutada nii, et teos ei kukuks välja juustuselt ja läägelt. Hõllandus vajab nii poeetilist piiritunnetust kui siirast südant, et teos poleks kuidagi nostalgitsev või melodramaatiline.
Seega on antud näitus omamoodi köielkõnd. “Meie ajal ei saadetud enam armastuskirju”, toetub motiividele kunstniku teismea lõpust pärit polaroididelt. Kelmikad katsetused sõbrannadega, täismeigiga vannis, kerge häbelikkusega kehakatteks haaratud padi — need pildid üritavad anda sissevaadet hetkedesse, kus arvatakse ennast olevat jube suur, ent ennemini alles õpitakse, kuidas üldse olla.
Pisikestelt fotopositiividelt võetud hetkede suurendused hakkavad Suvi maalidel tööle mäletamise eneseteadvusena — Miks pildistada just teda? Miks poseerida just nii? Kes ma siin olen? Kes sa seal oled? Suvi maalid esitavad hetkede ja tungide ajel fotopaberile püütud kujutiste kohta küsimusi, millest pildistamise enda hetkel vaevalt mõeldi, ent mis avavad nooruse meenutamise keerukust. Küsimusi, mida küsib Suvi maalide vaataja, ei küsinud enda käest modellid tema maalidel. Vastuseid ei mäleta anda enam keegi. See on vanade armastuskirjade probleem.
Kui nad päris olid, jääbki ainult armastus.
Marleen Suvi (s. 1998) on kaasaegne kunstnik, kelle looming süüvib isiklikku ja kollektiivsesse mälusse. Ta on omandanud kaasaegse kunsti magistrikraadi (2023) ja maalikunsti bakalaureusekraadi (2020) Eesti Kunstiakadeemiast. Suvi kunst uurib keha ja hinge vahelist keerukat suhet, sageli läbi autoportreede, mis küsivad enesekohasuse, isekuse ja seksuaalse enese kujutamise olemuse kohta.
Suvi looming ammutab inspiratsiooni isiklikest fotoarhiividest, vastandades pere poolt pakutavat turvatunnet iseseisva elu vabaduse ja paratamatu enese ära andmisega. Tema maalid, mis põhinevad fotokujutistel, on teostatud õlimaalidena, et võimendada ja destilleerida isiklikke kogemusi üldinimlikeks emotsioonideks. Selline lähenemine rõhutab jäädvustatud hetkede ajatut sügavust ja olulisust, muutes need laiemateks inimkogemusteks.
Marleen Suvi hiljutiste näituste hulka kuuluvad ‘’Igavesti õites’’ (Vaal galerii, 2024, kuraator Kaisa Maasik) ja ‘’Enese õrnad žestid’’ (EKA galerii, 2024, kuraator Kaisa Maasik). Ta on olnud ka Helju Rossmann Schneideri stipendiumi laureaat.
“Meie ajal ei saadetud enam armastuskirju” kuraator on Aleksander Metsamärt. Näitus jätkub EKA galeriis Marleen Suvi isikunäitusega „Me pole kunagi majas elanud“, mis on avatud 5. juulist – 4. augustini T – P 12.00 – 18.00.
Näitus jääb avatuks 24. augustini 2024. Lisainfo ja ostusoovide korral aitab Siim Raie (Artrovert galerii) – 5076807, galerii@artrovert.ee
Meediakajastus:
21. juuni – 26. august
SUVE-SATELLIITNÄITUS KAREPAL: ELERIIN ELLO – PINNAVIRVENDUS
Näitus koondab töid Ello viimaste aastate maalipraktikast, ajast, mil kunstnik on olnud sisemistes otsingutes ja isiklike loomemeetodite ümbermõtestamises: “Ma ei saanud enam vanaviis maalimist jätkata ja uut hingamist ei paistnud. Maalima asudes kogesin väsimust, suutmatust ellu viia plaanitud ideid. Pintsel kukkus käest ja käsi ei jaksanud. Praegu saangi maalida ainult väga endasse kuulatades ja spontaanselt. Puhta loomisvoolu usaldamine on muutunud minu jaoks kõige tähtsamaks, see kannab ja toob rõõmu loomingust. Olen liikunud tagasi lapsepõlve eheda loomisrõõmu juurde, lihtsusesse.”
“Pinnavirvenduse” maalid lähtuvad sisemisest loomulikust liikumisest. See on tants, järgnemine impulsile täpselt sinna, kuhu käel on vaja vajutada pintslitõmme, kuhu on kõige loomulikum voolata, kus on vaba koht ja ruum juba ootamas. Iga värvijälg on selle miski esile toomine, mis on seal kogu aeg olnud ning oodanud ilmumist ja lõuendil avaldumist.
“See näitus – need abstraktsed ja vähem abstraktsed maalid räägivad sellest, mis meis kõigis ja kõiges sügaval sisimas võngub. Voogamisest, mis läbistab keset. Olemise essentsist, tukslemisest, rütmist, mida kuuleb puulehtede sahinas ja näeb pilvemustrite vormumises, luikede lennus üle minu, vuh-vuh-vuh. See võnge muudkui tormleb edasi, lendab üle välja tolmukübemetes ja keerleb võilille ebemetes. Rullub lahti kivi sulpsatusest vette. Ning läbistab ka mind, avaldub ja puhkeb minus. Tantsib läbi mu luuüdi ja lainetab äratundmise külmavärinaid üle kogu keha. Liigutab end tasa taju äärealadel ja sügaval kivimikihtides. Nagu pinnavirvendus loksub see vaikselt, keerd-keeru haaval end lahti rullides, ent jõuab tuumani, liigub läbi kõige. Puudutab. Nii kergelt, et võib jääda märkamata!”
Eleriin Ello (1984) on vabakutseline maalikunstnik, kes elab ja töötab Tallinnas. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia trükigraafika eriala BA (2007) ning maalikunsti eriala MA (2010). Magistrantuuri jooksul õppis ta Eramus programmi raames 2009. aasta sügissemestril Portugalis, Univesidade do Porto maaliosakonnas. 2012. aastal autasustati Ello Young Painter Prize’i 3. kohaga ning ta on 2016. aasta Sadolini kunstipreemia laureaat.
Näitus „Pinnavirvendus“ on sündinud Artrovert galerii ja Villa Dombrovka koostöös, näituse valmimist toetas Eesti Kultuurkapital, täname.
Näitus on avatud Villa Dombrovka avamisaegadel.
Lisainfo ja ostusoovide korral aitab Siim Raie (Artrovert galerii) – 5076807, galerii@artrovert.ee
30. aprill – 23. juuni 2024
ESIMENE NÄITUS UUTES RUUMIDES: HELELIIS HÕIM – SIIS KUI PÄIKE TÕUSEB
“Siis kui päike tõuseb” on mõtisklus inimese ja looduse suhetest, märkamisest, kohalolu sügavusest ja vaimse tasakaalu otsingutest. Näitus on jätkuks kunstniku EKA kaasaegse kunsti magistritööle “Täitumatus” ning põhineb 2024 aasta alguses Costa Rica kunstiresidentuuris kogetu ainetel. Looming põimub kokku isiklikuks teekonnaks – visuaalseks novelliks eksperimentaalsest ja samas uurimuslikust materialist.
Hõim toob Artrovert galerii uude näitusesaali peamiselt õlimaali ja installatiivse skulptuuri, mille juhatab sisse koostöös koreograaf Raho Aadlaga loodud video-ja heliteos. Kunstnik kommenteerib: „Iga näitus on kui peatükk loomingust – sümbioos hiljutistest erinevatest ideedest, kogemustest, avastamistest, uskumustest ja hetkel olulisest. Peatükid küll settivad kihiti, kuid see pole igaveseks – järgmine peatükk juba ootab.“
Heleliis Hõim (1987) on interdistsiplinaarne kunstnik, kes on lõpetanud kaasaegse kunsti erialal magistrikraadiga Eesti Kunstiakadeemias ning täiendanud end Lätis, Itaalias ja Suurbritannias. Ta on teinud mitmeid koostööprojekte ja isikunäitusi ning osalenud rahvusvahelistel grupinäitustel, viimati Euroopa ühel suuremal kaasaegse kunsti festivalil NordArt 2024 Saksamaal. Hõimu õlimaali loomingut iseloomustab elav värvikasutus ja dünaamilisus ning sageli lisab ta oma teostesse looduse ja orgaaniliste vormide elemente.
Näitus “Siis kui päike tõuseb” avatakse Artrovert galeriis 30. aprillil kell 19 ja jääb avatuks jaanipäevani.
Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital, Skizze Eesti ja PermaFungi.
Eesti kaasaegset kunsti näitav ja müüv Artrovert Galerii asub 2024 aasta maikuust Tallinnas uuel aadressil Ristiku 10.
Lisainfo: Siim Raie, Artrovert, 5076807, galerii@artrovert.ee
Meediakajastus:
20. märts – 20. aprill 2024
KÄRT SUMMATAVET – KOSMILINE KOKKUPÖÖRD. TAEVA VÄRAVAD
Näitus toob vaatajani Kärt Summataveti joonistused kahest seeriast, mis on valminud 2024 aastal.
Neist esimene – „Kosmiline kokkupöörd“ on sari, milles Summatavet on paberile pannud inimkonna mütoloogia, märgisüsteemide, kõiksuse ja igaviku, nähtamatute seoste, teaduse ja tehisnärvivõrkude, tabamatu abstraktse rütmi ja universumi olemuse teemad. Joonistades on järjest kerkinud uusi ideid, käekirja-katsetusi ja joonistusvõtteid. Kujutlusvõime on andnud võimaluse kõikidele loomeprotsessi eksperimentidele. Erinevad vormid ja kujundid ilmuvad sarnaselt muusikaliste interpretatsioonidega – esmalt joonistuse teema ja siht, seejärel kontuurid, kompositsioon, tunnetuslik geomeetriline mäng, proportsioonid ja rütmid, värvid ja tunne. Pinnal kohtuvad matemaatika, geomeetria, astronoomia ning mütoloogia.
„Taeva väravad“ sarja moodustavad joonistused, mis tegelevad erinevate rahvaste mütoloogilise maailmapildi ja Universumi varjatud seostega. Taevased väravad on sündinud ideest kujutada vaimseid avausi, kust sisenedes algab teadmisjanulise uurija ja palveränduri teekond tundmatusse.
Summatavet kommenteerib oma joonistusi: „Mind on inspireerinud Alhambra lossi ja aedade paradiisiväravad ning Eesti muinasvärav – Viruvärav. Taeva värava ees kohtuvad nii muistne laulik, arhitekt, poeet kui ka virtuaalreaalsuses toimetav tuleviku tehisintellekti disainer. Taeva väravad on sisse kirjutatud inimkonna vaimsesse pärandisse erinevate märkide ja lugude abil. Inimese saatus on püüelda sinna ja sealt edasi“. Näituse kaks joonistust on pühendatud Tõnu Kõrvitsa heliteosele „Tiibade hääl“.
Kunstiülikooli ettevalmistuskursustel otsustas Kärt Summatavet, et Adamson-Ericu vaimus ei saa temast ühe-valdkonna-kunstnikku, vaid vabalt eksperimenteerija. Ta otsustas õppida metallikunsti, sest selle eriteadmisi nõudvaid tehnikaid oli kõige raskem omandada. Tema erialajuhendaja, ehtekunstnik Leili Kuldkepp oli Günther Reindorffi õpilane ning virtuoosne joonistaja ja joonistusõppejõud. Koos Kaljo Põlluga käidi mitmetel ERKI soome-ugri ekspeditsioonidel ja tärkas sügavam huvi eesti mütoloogia ja arhailise kunsti vastu. Metallikunsti diplomiõppe lõputööks olid soomeugri mütoloogilised joonistused ja nendest tuletatud ehted, mis jäid teemaks ka edasistel isikunäitustel. Õppejõuna Eestis ja välismaal on Summatavet püüdnud anda edasi oskusi, kuidas mitte kopeerida, vaid interpreteerida minevikupärandit. Aalto ülikooli disainiosakonna kunstidoktorantuuris alustas ta 2001 aastal eksperimentaalseid katsetusi arvutijuhitud tööriistadega, et kanda tundlikud vabakäe-joonistused väärismetallist ehetele ja tööstuslikele prototüüpidele. Eksperimenteeris traditsiooni ja innovatsiooni piiril. Joonistamine paberil ununes mõneks ajaks sootuks, sest joonistamine toimus metallitöö vahendite ja arvutiga otse ehetele. 2019 sai Summatavet kutse Tartu Ülikoolilt asuda vabade kunstide professori 2019/2020 ametikohale. Austav ülesanne langes kokku pandeemiaga, mistõttu tekkis aeg joonistuslaua taga süvenemiseks ja pühendumiseks joonistamisele. Soovist välja kasvada vanast käekirjast sündisid katsetused, mida loomeprotsess õpetab. Sündisid seeriad: „Kahekõne: Mütoloogia ja Tehisintellekt“, „Kõiksuse kutse“, „Tumeaine“, „Kõiksuse kokkukõla“. Need on kõik seeriad kunstniku omamaailmast ja viinud arusaamale, et senine ettekujutus mütoloogilisest inimesest on avardumas palju laiemaks. Universum enne inimest on neutraalne, puhas, igavikuline, lõpmatu, ilus, harmooniline, hirmutavalt suur, kord ja kaos üheaegselt.
Kärt Summatavet (1960, PhD) on metallikunstnik ja graafik. Ta kaitses doktorikraadi Aalto Ülikooli disaini teaduskonnas (2005). Ta on Tartu Ülikooli vabade kunstide professor 2019/2020 ning töötab Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituudis konsultandina.
Näitus jääb avatuks kuni 20. aprillini. Lisainformatsioon: Siim Raie, 5076807, galerii@artrovert.ee
6. veebruar – 9. märts 2024
ANDREI MAKSIMJUK – SILHOUETTE
6. veebruarist on Artrovert galeriis avatud maalikunstnik Andrei Maksimjuki maalide näitus „Silhouette“.
Silueti mõiste tekkis Prantsusmaal 18. sajandi teisel poolel, viidates portreetehnikale, mille puhul kujutatakse näokontuure profiilis varjuna. Tehnika nimi viitab naljatlemisi Etienne de Silhouette’ile (1709-1767), Louis XV aegsele Prantsusmaa rahandusministrile, kellest sai käilakuju tema jõulise halduspoliitika tõttu, mida iseloomustas äärmine kokkuhoidlikkus ja isegi kuninga kulude kärpimine. Tema nimi hakkas tähistama kedagi, kes kulutab vähe, sööb vähe.
Kuid kontuurpilt on tihedalt seotud ka maalikunstiga. Sellest kirjutab juba Plinius vanem, Loodusloo raamatus (raamatud 34 ja 35, u. 77–79 pKr): “Meil pole kindlaid teadmisi maalikunsti algusest /…/ egiptlased kinnitavad, et see leiutati nende seas kuus tuhat aastat enne, kui see jõudis Kreekasse /…/ mis puutub kreeklastesse, siis mõned ütlevad, et see leiutati Sicyonis, teised Korintoses, kuid kõik nõustuvad, et see sai alguse joonte tõmbamisest inimese varju ümber”
Sicyoni keraamik Butades oli esimene, kes leiutas portreede vormimise kunsti reljeefse siluetina. Selle avastuse tegi ta oma tütre kaudu; kes sügavalt armununa noormehesse, kes kavatses lahkuda pikale teekonnale, joonistas lambivalguses tema näoprofiili seinale. Seda nähes modelleeris isa piirjoonte järgi savitahvlile reljeefse näo, mis seejärel koos teiste keraamiliste esemetega tules põletati.
Andrei Maksimjuk kommenteerib oma näitus: „Sõnast siluett sain inspiratsiooni, kuna oma töödes käitun savimeistrile sarnaselt, kuid siis maalikunstnikuna. Loon figuuride piirjooni, annan neile kuju ning vormi ja lõpuks täidan väga õhukeste värvikihtidega.“ Ta jätkab: „Mulle meeldib ka silueti mõiste ise, sest kasutan töödes äärmiselt vähe värve nii paleti, kui koguse mõttes.“
Näituse maaliseeria peategelane on valgus, kuid see on sünge valgus. Paljud teoste kirjeldamiseks kasutatavad sõnad viitavad traditsioonilistele astroloogilistele uskumustele. Planeet Saturn on astroloogias seotud mõjudega, mis tekitavad melanhooliat, refleksiivsust ja unenäolisust. Saturn viitab millelegi või kellelegi, kes kaldub mõtisklustele, on veidi sünge ja meditatiivne.
Melanhoolia ei ole lihtsalt igasugune kurbus, nagu Victor Hugo kirjutas, vaid “melanhoolia on õnn olla kurb”. Kurbus ei ole alati halb – kurb, tagasihoidlik naeratus ilma igasuguse kärata võib olla täis peegeldusi, mis rikastab nagu viljakas vihm vaheldumisi rõõmsa päikesega.
Andrei Maksimjuk (s. 1976) on Eesti maalikunstnik, kes on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia nii bakalaureuse kui magistriõppes ning saanud magistrikraadi ka Milano Brera Kaunite Kunstide Akadeemiast, Itaalias. Lisaks tegutsemisele kunstnikuna, on Maksimjuk olnud ka õpetaja, restauraator, näituste korraldaja ja disainer.
Näitus jääb avatuks kuni 9. märtsini 2024. Lisainfo: Siim Raie, 5076807, galerii@artrovert.ee
6. detsember 2023 – 6. jaanuar 2024
LIIS KARU – MA LAINETAN
6. detsembrist 2023 kuni 6. jaanuarini 2024 on Artrovert galeriis avatud fotograaf Liis Karu 2022.–2023. aasta suvel valminud fotode näitus „Ma lainetan“.
Liisi teosed on kui fotopoeesia meremaastikest – sensuaalne ja mõistatuslik pildiline luuletus. Kujutlusvõime ja reaalsuse piirimail kutsub see vaatajat kogema ilu ja unistuse laineid. Liisi pildistamistehnika, valgustunnetus ja vaatenurk koostoimes merelainetega loob pildid, mis peegeldavad ja samas ka leevendavad olemise raskust. Fotode unelmlikkus annab lootust ja toidab igatsust ilu järele.
„Ma võrdlekski oma fotosid luulega. Luule ei ole tavakeel – luules kasutame sõnu ja kujundeid, mis on abstraktsemad ja sümbolistlikumad ning markeerivad mõnda tunnet. Sõnad, mida igapäevaselt kasutame, saavad luules uue, laiendatud tähenduse. Pildistan loodust enda ümber mitte igapäevakeeles, vaid mulle huvitavast ja omasest tundepositsioonist. Seetõttu on ka valmis fotod abstraktsemad ja nende fookus suunatud sissepoole, tundekujunditele,“ kommenteerib Liis oma töid.
Valminud fotoseeria kohta ütleb Liis: „See laine tuli mu juurde kui armumine. Lainetas üle ja voolas läbi. Olin abitu tegelemaks millegi muu kui vaid selle protsessi pildistamisega. Merre minek muutus kinnismõtteks ja õige laine püüdmine sõltuvuseks. Ühest küljest oli see väga vabastav – minna suveõhtul merre ja lasta end kanda vee ja valguse rütmidel. Aga samas ka piinav – tunda pidevat maagia otsingu iha.“
Liis Karu fotopraktika ei ole lihtsalt loodust peegeldav, dokumenteeriv. Ennekõike pildistab ta iseennast. Enda hinge maastikke. Väljast sissepoole ja seest väljapoole. „Kui saaks vaadata inimese sisse, siis avaneb seal maastik. Keskkond meie ümber on selle peegeldus. Kunst on selle sisemaailma väljendusvahend. Ma lainetan. Ma vaatan lainet, see vaatab mulle vastu ja ma teen sellest pildi. Laine on fotol alati natuke teistsugune, kui ma alguses seda vaadates nägin, aga see ongi just huvitav. See avaneb pildistades, nagu avaneks inimene oma maastikuga ja mul on võimalik näha rohkem, mõista paremini, leppida, aga ka lihtsalt olla ja nautida,“ ütleb ta, lisades: „Looduses saab ennast minna lasta – seigelda, jälgida, imestada, erutuda, armastada, vabaneda. Sellele järgnev kergendustunne on põhjus, miks ma pildistan looduses.“
Liis Karu (sünd 1983. a) lõpetas Tartu Kõrgema Kunstikooli Pallas 2006. aastal fotograafia erialal. Lisaks pildistamisele tegutseb Liis vabakutselise raamatukunstniku ja -kujundajana ning teeb koostööd erinevate kirjastuste ja kirjanikega. Näitus „Ma lainetan“ on Liisi esimene isikunäitus.
Näitus „Ma lainetan“ jääb avatuks 6. jaanuarini 2023. Lisainfo: Siim Raie, 5076807, galerii@artrovert.ee
1. november 2023 – 2. detsember 2023
TIIU RANDMANN-MIHKLA – HINGEDE AED
MALL NUKKE – UUED IKOONID
Mall Nukke „Uued ikoonid“ on miniatuurseid maalid, mis näevad välja nagu bütsantsi ikoonid, kuid ei ole seda. Nukke hakkasi neid maalima 1998. aastal ja uued 12 ikoonilaadset maali on valminud 2022 – 2023.
Nukke selgitab: „Need maalikesed on minupoolne mõtisklus ja pildiline väljendus apokalüptilisest tänapäevast. 21. sajandi algupoolt võiks kirjeldada Shakespeare mõttega, et aeg on liigestest lahti ning eriti tormiseks on läinud viimased aastad. Kogunenud pinged, mida tunneb vist küll enamus inimesi, olen kujutanud oma “uutes vanamoodsates” maalides“.
Ikooni jutustav ja illustreeriv lihtne pildikeel annab võimaluse näiliselt keerulisi protsesse enda jaoks lahti mõtestada. Maalid on ainult välispidiselt pühapiltide sarnased. Neid eristab algsetest eeskujudest tehnika, nad on loodud õlimaali ja kollaaži sümbioosis, sarnasust lisab kuldamistehnika. Tõsised teemad on muutunud neil pisut naljakateks ja narratiivseteks.
Sest, kust meil rasketel aegadel ikke jõudu ammutada, kui mitte irooniast.
Tiiu Randmann-Mihkla valgusinstallatsioon kutsub osa saama erilisest kogemusest, mille loovad valgus, heli ja külastaja ise nende sees. Randmann-Mihkla kommenteerib oma teost: „Maa seostub meile reaalsusega, siin on meie kodu ja töö. Ma toidab ja katab. Siin kasvatame oma lapsi ja saame vanaks. Sama oluline on taevas, millele me ehk nii palju tähelepanu ei pööra. Ometi on taevas see, kuhu tõuseb pilk, kui püüame midagi meenutada või otsime vastust küsimustele. Kui oleme õnnelikud, on tunne, et terve taevas hõiskab koos meiega, ja õnnetud, kui plaanid vastu taevast lendavad. Uskumustes on taevas paradiis ja hinge koduks pärast maise teekonna lõppu. Taevas on värve, lootust ja ingleid.”
Kunstnik Tiiu Randmann-Mihkla loodud padjasarnased objektid täidavad neile langeva valguse toel hämara ruumi maagilise valgusega. Neid saatev Antti Kammiste heliteos on kui rännak kuhugi seni veel tundmatusse paika. Selles on ärevust, kurbust, rahu ja lootust – tundeid, mis on väga isiklikud, kuid omased meile kõigile.
„Hingede aed” on jätk Tiiu Randmann-Mihkla ja Antti Kammiste 2021.a novembris toimunud näitusele Haapsalu linnagaleriis ja käesoleva aasta jaanuaris Telliskivi Loomelinnakus.
„Kui mõlemad kunstnikud lähenesid galeriile näitusemõttega, siis tundus, et need sobivad just kokku novembrikuisesse hingedeaega – mõlemad kunstnikud tegelevad toimetulekuga – toimetulekuga nii füüsilise kui vaimupimedusega ning nii sobivadki Nukke „ikoonide“ kullaläige ja huumor hästi kokku Randmann-Mihkla helendavate valguspilvede ning Kammiste rahustava muusikaga“, sõnas Artrovert galerii asutaja Siim Raie.
Näitus ja Installatsioon jäävad avatuks 2. detsembrini 2023.
Lisainfo: Siim Raie, 5076807, galerii@artrovert.ee
28. oktoober 2023 – 26. november 2023
ARTROVERT GALERII POP-UP KALARANNA KVARTALIS – XL LÕUEND
Pop-up galerii asub Kalaranna 8/10 ja on avatud neljapäevast pühapäevani 13:00 – 18:00.
Näitusel astuvad üles Pille Ernesaks, Saskia Järve, Mari Steinberg, Mari-Liis Sõrg, Edgar Tedresaar, Kadri Toom. Kuraator Siim Raie
Kaasaegse maalikunsti puhul pälvivad enamus tähelepanu tavapäraselt süžee ja kontseptsioon – maali pinnal värvidega väljendatult toimuv. „XL lõuend“ näituse keskmes ongi lõuend – materjal, millele ja millel kunstnik oma ideed, tunded ja tajud väljendab. Suur lõuend on ebapraktiline, need teosed ei ole mõeldud keskmise kodu seintele, nende kõrgus ületab enamiku laekõrguseid, neis puudub hillitsetud salongilikus, soov meeldida külalistele. Need on sündinud vaid autori soovist teha midagi just nii suurt. Siiski on lõuend ka praktiline, sest ilma lõuendita poleks ühtegi maali – ükskõik kas linane, puuvillane või kanepist kangas on lihtne mateeria, millest saab alguse ja mis teeb võimalikuks suure kunsti. Kunsti, mis muidu on illusioon, kuid, mis on kantud materjalile.
Näituse kuraatori suureks inspiratsiooniks oli möödunud aasta Veneetsia kunstibiennaali ajal doodžide palees nähtud Anselm Kieferi näitus, mis võttis üle kogu hiiglasliku ruumi ning pani küsima, kuidas see üldse võimalik on. Suurel lõuendil või maalil on juba iseeneslik, afektiivne mõju, kuid samas on kunstnikul väga lihtne suurele lõuendile ära eksida, mastaabiga mitte toime tulla või tapeediks muutuda. Näitusele valitud autorid ja nende teosed saavad selle ülesandega suurepäraselt hakkama. Ükskõik, kas abstraktsed või geomeetrilised, kujutavad või hajutavad, need teosed pääsevad mõjule.
Enamik töid sel näitusel on vaadeldavad mitte ainult oma esiküljelt, vaid soovi korral igalt küljelt – nad on vaatajale täiesti avatud. On ka lõuendeid, mis polegi alusraamile tõmmatud ning heidavad kinda traditsioonilisele tasapinnalisele maalile, millega oleme nii harjunud. Need presenteerivad lõuendi väge ja iseseisvust, tuge värvile, kunstniku visioonile.
Artrovert galerii Pop-up näitus Kalaranna kvartalis (Kalaranna 8/10, avatud neljapäevast pühapäevani 13:00 – 18:00) on ajutine näitusepind, mis on kohandatud just selle näituse jaoks ja jääb avatuks novembrikuu lõpuni.
Täname: Moonraker OÜ ja Puukeskus AS
Lisainfo: Siim Raie, 5076807, siim.raie@artrovert.ee
Näitus jääb avatuks 26. novembrini 2023.
22. september 2023 – 28. oktoober 2023
SASKIA JÄRVE – OLEMISE PÜHA
Saskia Järve maalinäitus „Olemise püha” räägib eluhetkede kordumatusest ning kujutab tähelepanekuid inimese hinge, tsivilisatsiooni ja looduse omavahelistest seostest.
Näitusele valminud töödel on pikem eellugu, mis puudutab kunstniku üürikorteri akna all asuvat suurt aeda – oaasi keset linna, mille potentsiaali ta ei osanud märgata pea kümme aastat. Keskmise suurusega puumajas oli olnud võimalik elada üsna anonüümset elu, peaaegu kedagi tundmata, kuid kui aia eest ühtäkki keegi enam ei hoolitsenud, tuli juhuse tahtel koos naabriga võtta vastu otsus hakata ise sellega tegelema. Peale esimest kääridega muru „niitmist” parema töövahendi puudumisel, oli selge, et selles peitub midagi palju enamat kui lihtsalt füüsiline töö. See oli kokkupuude millegi elavaga.
Teadmata alguses, kuidas taimede eest hoolitseda, hakkas aiapidamise maailm siiski vaikselt lahti hargnema, muutudes järjest erilisemaks. Looduses peituv elujõud justkui kandus üle ka kõigele muule.
Järve kirjeldab näituseks valminud maaliseeriat: „Teoseid luues lummas mind esmapilgul silmale nähtamatu – lootused, igatsused, tundmatus ja elu ümbritsev äraarvamatus. Kõik meiegi oleme äraarvamatud, võrratud olendid, kelles on midagi unikaalset ja püha.”
Saskia Järve on sündinud 1979 Pärnus, elab ja töötab Tallinnas. 2009. aastal omandas ta Eesti Kunstiakadeemias maalikunsti magistrikraadi.
Enamasti figuraalse maalijana käsitleb ta igapäevaelu sündmusi, keskendudes seejuures inimloomuse keerukusele ja psühholoogiale. Tema loomingus segunevad isikliku elu kaadrid popkultuuri kujundite ja rahvasuus levivate lugudega, mõjudes ühtaegu tuttavlike ja võõrastavatena.
Oma töid on ta eksponeerinud alates 2005. aastast Eestis, Inglismaal, Itaalias, Saksamaal, Soomes, Kanadas, Venemaal, Leedus ja Lätis.
Hiljutisi näitusi: „Külm front”, koostöös Kai Grehniga, Vaal galerii, Tallinn (2021); „Mäleta mind”, ühisnäitus Maria Sidljarevitšiga, Hop galerii, Tallinn (2019); „Nähtamatud”, Draakoni galerii, Tallinn (2018), „Mälu kaob II”, Tallinna Linnagalerii, Tallinn (2017).
Näitus jääb avatuks 28. oktoobrini 2023.
24. august 2023 – 21. september 2023
REGINA-MARETA SOONSEIN – JÄLG
24. augustil avaneb Artrovert galeriis graafik Regina-Mareta Soonseina isikunäitus “Jälg”.
Näitusel tegeleb kunstnik biomimikri jäljendusega, jäävuse ja kaduvuse seaduste mõtestamisega, talle omaselt linoollõike tehnikas, ringjoonselt voolavas käekirjas.
Autori kirjeldus näitusele.
“Kõik asjad on ebapüsivad. Kõige kadumine tühjusesse on universaalne ja möödapääsmatu. Isegi asjad, mille aine tunnusjoonteks on tugevus, inertsus või jäikus, esindavad ei midagi muud kui illusiooni jäävusest. Sa võid katta oma silmad, trikitada oma meeli unustama ja ignoreerima või teesklema muud moodi, aga kõik jõuab lõpuks ikka tühjusesse. Kaasaarvatud planeedid ja tähed, isegi mittemateriaalsed väärtused nagu reputatsioon, pärand, ajalugu, teaduslikud teoreemid, matemaatilised tõestused, suur kunst ja kirjandus (ka digitaalses vormis) kõik see hääbub lõpuks unustusse ja olematusse.” Leonard Koren.
Leian, et kunstnik-kirjaniku Leonard Koreni sõnades on tõde sees. Küll aga on inimestel paratamatult vajadus kõike siin elus raamistikku ja kastidesse suruda, reeglid ja vormid anda. Energia jäävuse seadus ütleb, et energia ei teki ega kao, ta võib vaid muunduda ühest liigist teise ning kanduda ühelt kehalt teisele. Energia on jääv.
Loomult on mulle nii sirgjoon kui ka nelja küljega piiratud pind võõras, palju loomuomasemaks pean ringvoolus olevat joont. Ringis saab joon liikuda orgaaniliselt, jäljendades looduses eksisteerivat kaose ja korra vahekorda. Kasutan biomimikri omast mõtestatust, mis ei ole pelgalt vormi otsene kujutamine, vaid pigem protsess ja taju. See kätkeb, endas bioloogilise aine omadustest ja dünaamikast, loodusliku kaose ja korrapära struktuurist inspiratsiooni ammutamist.
Käesolevad teosed on nopped viimaste kuude rändamistelt teele sattunud märkamistest, taju-idudest ja looduslikest fragmentidest. Olen need üleskorjed endale omaselt filtreerinud “keha keelde”. Olgu selleks ajupuude lihvitud pind või orgaaniline eluring, märkan ühenduslülisid, mis näitavad meie osalemist ühises neurovõrgustiku ja biomassi ringlusest.
Regina-Mareta Soonsein (s. 1991) on lõpetanud Kõrgema Kunstikooli Pallas 2019. aastal maali erialal, ent viimastel aastatel keskendunud oma loomingus linoollõikele. Tema autoripositsioon hõlmab joone subjektistamist, paine, hävimise ilu, hälbimise, lõhestumise, sisekaemuste ja arhetüüpide temaatikat.
Soonsein on osalenud aktiivselt näituse tegevusest alates aastast 2017, millest viimane oli isikunäitus Vaal galeriis 2023 aasta kevadel. Pälvinud Biafarin Awardi preemia NordArt näitusel, Wiiralti preemia publikulemmiku tiitli, I Land Sound festivali parima lavakujunduse preemia, Eesti Vabagraafikute Ühenduse aasta uue tulija tiitli.
Näitus jääb avatuks kuni 19. septembrini 2023.
28. mai 2023 – august 2023
LOOMINGULISED REAALSUSED – KAREPA – VILLA DOMBROVKA
9. mai 2023 – 22. juuni 2023
KIWA – ROBOTI TEE ON NIHE
Kunstnik Kiwa teoste näitus „Roboti tee on nihe“, mis koosneb sajast vaatajat naelutavast digitaalselt sündinud pildist. Näitusega jätkab Kiwa oma fikseeritud žanritesse ja tehnikatesse mitte-takerduvat kunstnikuteekonda. Midagi sellist pole ta varem teinud.
Kiwa kommenteerib oma teoseid nii: „Sarja idee on ebaküpsuse seisund ja loominguline kujutlusvõime. Maailm, mis pole tardunud ning, kus metamorfoos ja muinasjutt on võimalik. Muundumine on üheltpoolt psühhedeelne kogemus, teisalt taoistlik püsiv muutumine ehk kulgemine. Teistsuguse reaalsuse kogemise seisundid“.
Näituse sisuline seos 2004 aastal ilmunud samanimelise raamatuga on “nihe”:
- selleks, et struktuur saaks iseendast teadlikuks, et masin või tajuv subjekt jõuaks iseenda metatasandile, on vaja ebaloogilist, mitte-eelduspärast liikumist;
- selleks, et midagi muuta, et saada välja ise-masinast, on vaja muuta oma mõtlemist, algoritmi, etteantud töörežiimi;
- selleks, et revolutsioon tuleks, on vaja teadvusnihet;
- selleks, et läbi hammustada keel, milles toimub sisekommunikatsioon, on vaja metatasandit;
- selleks, et saada teadlikuks, on vaja dekonstruktsiooni, väärtushierarhiate ümberpööramist;
- selleks, et näha tähistajate politiseeritust, on vaja dekonstruktsiooni.
- Seda kõike näitus lubab ja teeb.
„Kui suur osa kunstnikest tegeleb tänapäeval posthumanismiga – inimese ja tehnoloogia kokkupuutepunktiga, siis Kiwa tegeleb posthumanoidismiga – mis saab tulnukast tulevikus. Teoste komplekt on liigutavalt mõjus ning tekitab automaatse nihke vaataja näoilmes ja usun, et ka mõtetes,“ kommenteeris näitust Artrovert galerii asutaja Siim Raie.
Kiwa (1975) on eesti kunstnik, helilooja, kuraator ja literaat, kirjastuse ;paranoia asutaja. Ta on õppinud Tartu Kunstikoolis ja Eesti Kunstiakadeemias skulptuuri. Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus nimetab Kiwa tõrksaks masinaks, kes nihestab leidmotiive ja -tsitaate. Sidudes anarhia- ja popiprintsiipe, varieeruvad kunstniku kasutatavad väljendusvahendid skulptuurist maalini, performance’ist videoni ja helist tekstini.
2014. aastast on Kiwa vedanud kirjastust ;paranoia, mis annab välja raamatuid, mida ükski teine kirjastus poliitilistel, majanduslikel, esteetilistel jm põhjustel kirjastada ei soovi.
Kiwa on olnud paljude näituste kuraator (alates 1999). Ta on andnud loenguid Eesti Kunstiakadeemias (2006–2018), vedanud helikunstiplatvormi „metabor“ (2001–2004) ja etnograafilist dokumentaalprojekti „Nõukogude hipid“. Tema teoseid on Eesti Kunstimuuseumi, Tartu Kunstimuuseumi, Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi kogus ning erakollektsioonides Eestis, Euroopas ja Ameerika Ühendriikides. Ta oli kunstnikupalga saaja aastatel 2017–2019.
6. aprill 2023 – 25. aprill 2023
MIHKEL ILUS – KÄEGA KÕIGEL LÖÖ, JÄTA MAHA KÕIK
Mihkel Ilusa näitus “Käega kõigel löö, jäta maha kõik” räägib igatsusest kevade järele ja sellest, et saaks eemaldada katte autolt või tsiklilt, siduri alla ja gaasi põhja vajutada ning kaugusesse kihutada.
Maaliseerias toob kunstnik paralleeli kunsti ja autode vahele, kuidas mõlemas maailmas kehtivad sarnased universaalsed tõed ja püüdlus ideaali järele. Näitena toob ta stuudio naabri Märdi, kes vormib oma vana Saabi nagu skulptor skulptuuri: „Ta võib terve auto ära lihvida ja uuesti pahtelda lihtsalt selle jaoks, et porikoopa pealt tuua välja ühe sentimeetri külje eendust”.
Seeria juured ulatuvad tagasi Haapsallu aastasse 2016, kus Liisa Kaljula kureeritud näitusel „Suur maalritöö” esitles Ilus poolkaarele loodud maali, mis tol ajal oli inspireeritud Kaarel Kurismaa teostest. Seesama töö liikus kunstnikuga stuudiost stuudiosse, muutes ajaga oma eesmärki; kunstiteosest sai hiljem õhupüssi märklaud. Aastad möödusid kuni sõber Mura tegi Ilusale ettepaneku eksponeerida oma teoseid uunikumide autopoes ning just poolkaarele loodud abstraktne teos sobis loodava seeria lähtepunktiks.
Näitusel murrab Mihkel Ilus müüti iseendast kui valge värviga maalijast, kasutades teostes rohket koloriiti. Seeria pakatab värvidest, mõjudes sama meeli äratavalt, nagu esimesed tärkavad krookused peale pikka talve. Maalimisel on kunstnik kasutanud auto värve ning leida võib teiste seas ka Ferrari punast, Moškvitsi pruuni ja BMW hõbehalli. Nagu ta ise naljatledes lisas: „Need teosed on nagu läbikukkunud maalritööd, iga kord kui proovin teha keretöid kukub välja nagu loodusmaal”.
Mihkel Ilus (s.1987) on Eesti maali- ja installatsiooni kunstnik, kes oma teostesse on põiminud ka etenduskunste ning valge kuubi ja musta kasti vahelisi suhteid. Ilusa loomingut iseloomustab pidev tahe reegleid luua ja lõhkuda ning manipulatsioon meediumiga. Lihtsana näivale teostusele vastandub läbimõeldud ja põhjalik kontseptsioon. Meelis materjalideks on olnud ehitusmaterjalid nagu kipsplaat, puit ning koloriidiks valge erinevad varjundid. Mihkel Ilus on lõpetanud bakalaureusekraadi maali osakonnas Tartu Ülikoolis ja magistrikraadi Vabades Kunstides Eesti Kunstiakadeemias. Viimases on ta olnud aastast 2011 nii külalislektor, meister kui ka õppejõud.
Möödunud sügisel esitles ta koos Marten Eskoga Kanuti gildi saalis installatiivset lavastust „T2”. Soolonäitustega on ta hiljuti üles astunud Tartu Kunstimajas (2019), Hobusepea galeriis (2018) ja Hardalandi kunstikeskuses Norras (2018).
16. veebruar 2023 – 25. märts 2023.
EERO ALEV – SIIS KORRAGA MA NÄEN SIND
Eero Alev (s. 1983) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia bakalaureuse kraadiga maali erialal ning magistrikraadiga kaasaegse kunsti õppekaval. Hetkel on ta Eesti Kunstiakadeemia joonistamise ja maalimise õppejõud ning töötab vabakutselise kunstnikuna. Olles tugev traditsioonilistes figuraalse kujutamise meetodites, on tema käekiri realistlik ja ainestik talle ainuomases võtmes. Teoste põhiteemaks on ruum ja inimene, tihti lapsed, erilist tähelepanu on pööratud meeleolule.
Näitus räägib maailmast lapse silmade läbi ja pilgust, mis jälgib last. Ta võib mängida nii enesesse süüvinult, et unustab kõik muu enese ümber. Last sedasi jälgides meenub enda lapsepõlv. Kogemus, mis jääb selja taha ning mida uuesti läbi elada ei saa. Oma lapse vaatlemine on taaskogemise parim alternatiiv, äratades tundmusi, mille sarnaseid mujalt ei leia ning uinunud kihistusi, mille olemasolu ammu ununenud.
Eero Alevi vastvalminud 6 maali kõnelevad, niisiis, lapsepõlve kättesaamatust igatsusest, kuid ka vanema imetlevast ning kartlikust pilgust, mis tunnistab väikese inimese sirgumist. “Siis korraga ma näen sind” näitus tugineb kahel möödunud aastal tehtud fotodel, mis on jäädvustatud Tabasalu koduaias, sõprade juures Haapsalus ja väljasõidul Hiiumaale. Foto annab võimaluse neid hetki säilitada. Läbi-maalimine annab aga kunstnikule juurde teise dimensiooni – võimaluse neis hetkedes pikemalt viibida ning analüüsida enda mõtteid, tundeid, igatsusi ja hirme.
Maaliseeria on mõtteline jätk Eero 2022. aasta EKA magistritööle “Kohtumine tasapinnal”, kus klassikaliste figuuride kõrvale ilmusid spontaansed, visandlikud, laste joonistustest inspireeritud, karakterid. Tasapinnal kohtusid kaks maailma – täiskasvanu teadlik, treenitud ja struktureeritud käsitluslaad ning lapselik, naiivne ja rohmakas käekiri. Nagu magistritöös, on ka “Siis korraga ma näen sind” näitusel värvid maha keeratud monokroomsuse suunas, kuid siiski ühevärvilisust päriselt saavutamata.
Eero Alev on osa võtnud mitmetest grupinäitusest, millest olulisimad Eesti Kunstimuuseumis 2019 aastal Eha Komissarovi kureeritud “Avatud kollektsioonid. Sõna saab kunstnik”, 2020 Eesti Kunstiakadeemia galeriis duonäitus “Teesklus” koos Brenda Purtsak’iga ning viimane näitus Hobusepea galeriis “Külaline” koos Marleen Suvi ja Brenda Purtsak’uga 2022 suvel.
6. jaanuar 2023 – 11. veebruar 2023.
INGMAR ROOMETS – VARI
Ingmar Roometsa näitus „Vari“ toob vaatajani 11 tööd kahest viimasest aastast.
Ingmar Roomets (1995) on isikupärase naivistliku pilgu ja jõulise ekspressiivse käekirjaga noor kunstnik. 2019. aastal alustas Roomets õpingutega Tartu Kõrgema Kunstikooli Pallase maaliosakonnas. Samal aastal liitus ta Tartu vanalinnas tegutseva Umbra ateljeega ja alustas näitusetegevusega. Alates 2022. aastast on Roomets ka Tartu Kunstnike Liidu liige.
Avanevat näitust ja selle teemat kommenteeris Roomets: ”Vari ei ole hea ega halb, ta on neutraalne ja ta äratatakse üles elus toimuvate sündmustega. Teatud inimesed ja suhted võivad vajutada meie Varju päästikule. Seejärel käivitub meis osa, millest me ei pruukinud varem teadlikud olla. Näitusel olevad teosed võivad esmapilgul mõjuda süngelt ja eemaletõukavalt. Nendest peegelduvad hirm, valu ja läbielamised võivad meid kõiki ootamatult tabada ning selle kontsentreeritud ehedusega võib olla raske silmitsi seista. Samas andmata teostele hinnangut, vaid tunnetades neid neutraalselt ja rahulikult, saab ka vaatlejas alata puhastumise ja vabanemise protsess. Kõik sellel näitusel olevad teosed ongi loodud eesmärgiga transformeerida kogu see vananenud negatiivne, mis meid enam ei kanna ja ei teeni, millekski uueks ning toetavaks.”
8. september 2022 – 26. november 2022. Galerii avanäitus.
OLEV KUMA – ÜLEKANNE
Artrovert Galerii avaväljapanek on kunstnik Olev Kuma (s 1990) näitus „Ülekanne“.
Kuma Eesti Kunstiakadeemia lõputööna valminud seeria „Ülekanne“ koosneb igapäevasele kiirustamisele vastandlikest väga aeglastest kujutistest. Need on äärest ääreni abstraktsed maalid, mis avavad end aegamisi ja loovad sildu alateadlikku kogemusruumi.
Näituse tööd on materiaalse ja unenäolise vahele jääv loor, mis inspireerib ühendust sügavama, argiselt puutumata jääva sisemaailmaga. Vormilt minimalistlikud, distantsilt lausa ühevärvilised meditatiivsed ristkülikud võimaldavad tähendusel sündida vaid kooskõlas vaatleja poolt kaasa toodud sisendiga. Seeläbi räägivad nad iga kord just sellestsamast inimesest, kes parasjagu maali ees peatub, luues tema mõtete ja tunnete jaoks isikliku ja ainulaadse lava. Tähendus sünnib siis, kui maali sisu ja vaatleja sisu kohtuvad.
Olevi tööd on meditatiivsed ja rahustavad ning sobivad hästi tasakaalustama ärevaid aegu.
