Jaanuari lõpus korraldasime ühe meelelahutusliku kunstioksjoni Karepal ja ka vastlapäeval PoCo muuseumis toimunud vestlusõhtul oli teemaks kunstioksjonite rekordid ning üldse kunsti hind, väärtus ja kunstiostuga seotud riskid.
Vestluse ettevalmistuse käigus sai üle vaadatud viimatised artprice.com ja Art Baseli kunstituru globaalsed uuringud ning alati on tore leida paralleele Eestis toimuvaga. Oksjonid ise on kõige läbipaistvam osa kunstiturust – nii pakkumine (autorid, teosed) kui tulemused (hinnad, kasvud, müümata jäänud teosed) on kõigile huvilistele analüüsimiseks valla.
Järeldusi tehes ja rekordeid raalides tuleb aga muidugi, alati, jääda just selle nähtava osa piiresse, mille kohta järeldusi tehakse. Suurem osa kunstimüügist – galeriide tehingud ja otse ateljeedest ostetav, mis siiski moodustavad enamiku kunstiturust, sama nähtavad pole. 72% kunstimüügist toimub kunstivahendajate kaudu (nii messidel kui galeriides).
Isegi, kui ajaloolisi kõige-kõigemaid tehinguid vaadata, siis, jah esimene ning üheksas kalleim on avalikud/oksjoni tehingud ning ülejäänud kõik eramüügid. (vaata: List of most expensive paintings – Wikipedia). Neid üheksakohalisi numbreid on tore pealkirjades lugeda, aga see on väga kitsa ostjaskonna mängumaa – maailmas on kokku pisut üle 3000 miljardäri, kelle keskmine vanus on 66 eluaastat. Nii rahalised võimalused, kui generatsioonilised eelistused ei pruugi keskmisel kunstiostjal samad olla. Suurim mõju neil tiputulemustel on ehk üldisele sentimendile turul – kas on põhjust optimismiks või pessimismiks.
Oksjon on kunstimüügi meetodina olnud valdavalt järelturu ning limiteeritud pakkumisega (meie hulgast lahkunud) autoritega seotud. Kaasaegse kunsti oksjonid on uuema aja nähtus ning suurema hoo sisse saanud alles käesoleva sajandi alguses. Kogu välja on oluliselt muutnud ka online-oksjonite võimalikkus. Pakkumise rohkus.
Globaalse kunsti koguturu 58 miljardi dollari suurusest aastamahust oli juulist 2024 kuni juunini 2025 kaasaegse kunsti oksjonite kogukäive vaid 1,44 miljardit dollarit, mis omakorda on 16% kogu oksjoniturust. Kokku müüdi maailmas oksjonitel ca 126000 teost, pakkumisel oli vähemalt 47000 autori töid. Viimaste aastate trend ongi ehk see, et nende hulgas on kasvav hulk kaasaegseid (elus) ja noori (alla 40 eluaasta) autoreid. 18% (6522) olid debütandid – kaasaegsed kunstnikud, kes müüsid enampakkumise korras esimest korda vähemalt ühe teose ning 3000 neist olid alla 40 aastased.
Kohalikku oksjoniturgu jälgides on võimalik paralleele tõmmata meilgi populaarsete noore kunsti oksjonitega. Sama huvipakkuv on teadmine, et rahvusvaheliselt saab enampakkumistel keskmiselt müüdud 65% pakutud teostest. Möödunud sügise Eesti kunstioksjonitel kokku 68%.
ArtBasel on oma sügiseses kunstituru ülevaates eraldi peatunud kogujate tajutud riskidel. Nende uuring näitas, et riske tajutakse teekonna alguses kõrgemalt, eriti majanduslikku või investeerimisriski – esmakordsete ostude puhul muretsetakse enim, kas teos ikka ajas väärtust juurde saab. Kogemuse kasvades muutub see faktor vähemtähtsamaks ja ka kõrgendatud riskitaju hajub. Kogenud kogujad on ikka rohkem kunstilise väärtuse, naudingu ja subjektiivse meeldivuse peal väljas.
Oksjon on küll paljude jaoks just tänu oma läbipaistvusele – avalik hind, mis kujuneb konkurentsis – järelikult väärtuslik ka teistele pakkujatele, turvaline paik. Pakkudes samas võimalust ise anonüümseks jääda. Kuid, ma soovitaks ikkagi esimesed kaasaegse kunsti ostud teha galeriis, sest siis saab galeristi käest otse küsida nii teose, kunstniku kui nende pikaajalise potentsiaali kohta. Kuid enamgi veel, saab teost ennast põhjalikult tundma ja tunnetama õppida. Kõiki oma tajutavaid riske ja kõhklusi maandada ning jagada. Galeriist on võimalik osta ka juba teoseid ja autoreid, kes täna veel oksjonitele ei pääse, olla mõne karjääri alguses ning teha kaasa pikem sõit. Kunsti ostes pole vaja kohe mõelda selle müümise peale, kuid ilmselge on see, et kes täna kunsti ei osta, sel pole ka 20 aasta pärast midagi oksjonile panna või pärandada.
