Ulme ja kunsti vastastikune pinge pole õnneks täiesti lahendamatu ning Ilusa ja Looduse valitud tee millegi uue loomiseni on veenev – mängida kujutiste eeltingimustega ehk tajumise ja selle moonetega, kirjutab Hans Alla Eesti kultuurilehes Sirp.
Näitusel „Bronšteini printsiip“ viskavad Mihkel Ilus ja Holger Loodus munakivi vaablasepesa poole. Ärritatakse üles igasugu kahtlased ja vihased torkijad, sealhulgas kunstikogemuse neuroloogiline uurimine, neuroesteetika ja tajufenomenoloogia kõikvõimalikud võikad moonded. Nende tagant kostab ka vähem agressiivsete, kuid see-eest sama ohtlike mõttesatikate suminat, olgu nendeks ulme võimalikkus visuaalses meediumis või vaistlik usaldamatus kunstnike ja piltide vastu.
Kuna ideestik on rägastik, alustan arvustust kirjeldusega: valges ruumis, kus on ohtralt aknaid, on kaks kunstnikku üles riputanud kontseptuaalsed tööd. Loodus on maalinud avatud raamatuid, mille lehekülgedel on kujutised. Tema maalid on juba eos topeltraamistatud, kujutist piirab reaalne pildipiir sama palju kui kontseptuaalne. Mõned kujutised on maalipinnal pealkirjastatud: „Montana“, „The Artists“ või ka „9“. Üks maalidest on ka pildita, s.t Loodus on kujutanud tühje raamatukülgi.
Loe artiklit edasi Eesti Kultuurilehes Sirp: Pealkirjata 1 (vaablasepesa)


