Osamu Dazai
Phosphorescence
“No kena, kena. Sa võid kohe printsi juurde minna ja temaga abielluda.”
„Ah, ema, see on ju unistus.“
Mis nende kahe vestluse juures jääb küsitavaks on see, et kes neist on tegelikult unistaja ja kes realist? Sõnades kõlab ema kui unistaja, samal ajal kui tütar ütleb justkui realistile omaseid fraase, et ema illusioon lõhkuda.
Aga kui vaadata sügavamale, on ema see, kes unistusse ei usu, mistõttu saab ta kergesti neid sõnu öelda. Tütar aga, kes justkui ärevusega emale vastu räägib, paistab hoopis lootvat, et see unistus on kuidagi võimalik ning see paneb teda neid sõnu kibedalt eitama.
Ka meie reaalsuse ja unistuste maailm on viimasel ajal segunenud. Nii mulle vähemalt tundub.
Mina elan siin maailmas, kuid see on vaid väike osa minust. Samuti ka sina, ja ka tema — suurem osa teist elab kindlasti kusagil, kuhu teised ei näe.
Kui ma toon näite enda elust, siis on mul mõned tunnid, mille jooksul elan täiesti teises maailmas. Sellest ühiskonnast eraldatuna.
Need on mu unetunnid. Ma olen oma silmaga näinud maastikke, mis on nii ilusad, et neid ei leidu mitte kusagil mujal sellel planeedil ja ometi mäletan neid selgelt, unustamata hetkekski.
Oma kehaga olen rännanud nende maastike keskel. Olgu see siis tegelikkus või uni, säilitab mälu selle teravalt ja kas see pole justkui sarnane tegelikkusega?
Unenäos olen kuulnud ühe sõbra kauneimaid sõnu. Ja minu vastus neile sõnadele oli sama loomulik kui mu enda sisemine häälevoog.
Samuti kuulsin unenäos, kuidas üks ihaldatud naine lausus mulle oma sügavaima tõe. Tegelikult avaldas ta oma südant. Ärgates, usun endiselt, et see on minu tegelikkus.
Unistaja.
Sellist inimest nagu mina nimetatakse unistajaks, magusalt lohakaks inimeseks, keda paljud pilkavad ja põlgavad. Kuid kui ütleksin naerjale: “Aga tead, sina ise oled minu jaoks samuti ainult unenägu”, mis näo ta siis teeks?
Ma olen iga päev kaheksa tundi maganud, unenäos kasvanud ja vananenud. Teisisõnu, olen mees, kes on üles kasvanud mitte ainult siin maailmas, vaid ka teises, täiesti eraldi reaalsuses.
Mul on sõber, keda siin maailmas kusagil ei eksisteeri kuid ometi on ta elus. Ja mul on naine, keda pole siin maailmas kuid kes elab, omades nii keha kui sõnu.
Kui ma ärkan ja nägu pesen, tunnen tema lõhna enda lähedal. Ja õhtul kui magama heidan, ootan rõõmuga, et saaksin jälle temaga kohtuda.
“Pikka aega pole kohtunud, mis juhtus?”
“Käisin kirsse korjamas.”
“Talvel on ka kirsse?”
“Šveitsis.”
“Ah nii.”
Söögiisu ja samuti see, mida nimetatakse sugutungiks, puuduvad meil täielikult. Jääb vaid jahe, puhas armastuse vestlus. Meie, abikaasad, lamame unenäos rohelisel niidul, millel olen näinud end palju kordi kuid mis kindlasti ei asu maa pealse järve ääres.
“On kurb, eks ole?”
“Lollus. Kõik on ainult lollus.”
Ma nutan.
Sel hetkel ärkan üles. Ma nutan. Piir unenägude ja ärkveloleku vahel on hajus. Minu tunded on otseses seoses. Seetõttu pean ma seda maailma lihtsalt üheks unenäo järjeks, aga samas on ka unenägu minu jaoks tegelikkus.
Ainuüksi selles maailmas minu elu vaadates, ei ole teistel võimalik mind täielikult mõista. Samamoodi ei mõista mina ka teisi inimesi.
Freudi teooria järgi on unenäod täielikult seotud ja mõjutatud reaalsusest. Minu jaoks tundub see väide sama jabur kui väita, et ema ja tütar on üks ja seesama. Nende vahel on seos, aga sisuline erinevus. Nii avaneb teine, täiesti eraldiseisev maailm.
Minu unenäod on seotud reaalsusega ja reaalsus on seotud unenäguega kuid nende õhkkond on siiski täiesti erinev. Unenäomaailmas valatud pisarad seonduvad selle maailma reaalsusega ja ometi nutan ma samamoodi kahetsusest. Järele mõeldes tunduvad mulle aga unenäomaailmas valatud pisarad hoopis palju tõelistemana.
Näiteks juhtus ühel ööl selline asi. Minu naine, kes alati unenäos välja ilmub, küsis minult häälel, mis ei kõlanud pilkavalt, vaid pigem täieliku usaldusega:
“Kas sa tead, mida tähendab õiglus?”
Ma ei vastanud.
“Kas sa tead, mida tähendab mehisus?”
Ma ei vastanud.
“Kas sa tead, mida tähendab puhtus?”
Ma ei vastanud.
“Kas sa tead, mida tähendab armastus?”
Ma ei vastanud.
Olin ikka seal, lamades rohumaal järve ääres ja samal ajal voolasid mul pisarad.
Siis lendas üks lind lähedale. See lind sarnanes nahkhiirele, aga ühe tiiva pikkus oli ligi kolm meetrit. Tiibu liigutamata, nagu liugur, lendas ta vaikselt meist üle. Umbes kahe meetri kõrguselt ütles ta meile kraaksuva häälega:
“Siin võid nutta, aga ärkvel olles ära niisuguste asjade pärast nuta.”
Sellest ajast peale olen hakanud mõtlema, et inimene elab kahes maailmas — selles reaalses maailmas ja veel ühes, unede maailmas, mis eksisteerib unenäos. Ehk peitub kogu elu mõte just nende kahe elukogemuse segunemises ja segaduses.
“Hüvasti.”
Ütlen ma, ja lahkun reaalsest maailmast.
“Vabandust, et mu onu varem siin oli.”
“Kas too on juba läinud?”
“Ta ei jätnud jonni. Tahtis mind kindlasti teatrisse viia. See oli ju uute kabuki tegelaste Uzaemoni ja Baiko pidulik esitlus ja väidetavalt olevat uus Uzaemon palju nägusam kui eelmine—hoopis siledam ja armsam. Imelise häälega ja võrreldes vana Uzaemoniga palju osavam.”
“Jah, olen kuulnud. Ma tunnistan, et olin vana Uzaemoni suur austaja; nii kui tema suri, kadus ka minu huvi kabuki vastu. Aga nüüd kui lavale on astunud veelgi kaunim Uzaemon, siis tahaksin ka mina teda vaatama minna. Miks sina ei läinud?”
“Jeep tuli.”
“Jeep?”
“Ma sain lillekimbu.”
“Liiliad, eks?”
“Ei.”
Ja siis nimetas ta mingit pikka keerulist lille nime. Midagi Fosfo-midagi, millest ma aru ei saanud. Ma tundsin häbi oma kehva keeleoskuse pärast.
“Kas Ameerikas on ka hingehoiu festival?”
Küsis ta.
“Kas see on hingehoiu lillekimp?”
Ta ei vastanud sellele ja ütles hoopis:
“Inimesed, kel pole hauda, on nii kurvad. Ma olen kõhnunud.”
“Milliseid sõnu tahaksid kuulda? Ütle mulle ükskõik milliseid sõnu, mis sulle meeldivad.”
“Ütle, et jätame hüvasti.”
“Jätame hüvasti ja kohtume jälle?”
“Teispoolsuses.”
Nii ta ütles, kuid mina mõtlesin, et see kõik on tegelikkus; isegi kui lahkume selles maailmas, saan ma temaga kohtuda unes. Tundsin end täiesti rahulikult.
Siis, hommikul, ärkasin üles ja mõistsin, et lahkumine oli toimunud pärismaailmas, kohtumine aga unes ja ka teine lahkumine kuulus unenäomaailma. Tundus, et see kõik on kuidagi üks ja sama ning jäin voodis lebades mõttesse. Just sel päeval pidi üks noor toimetaja tulema minult kätte saama üht artiklit, mille tähtaeg oli täna.
Mul polnud veel ridagi kirjas. Palusin andestust ja ütlesin, et sooviksin kirjutada selle järgmiseks või ülejärgmiseks numbriks kuid ta ei halastanud. Ta ütles, et kui ma täna kas või viit või kümmet lehekülge ei kirjuta, põhjustaks see tõsiseid probleeme. Ma vaidlesin mõtteis vastu. See oleks vaid mulle üks suur probleem.
“Kuidas oleks nii, et läheme ja joome koos veidi saket, ja mina kirjutan üles kõik, mida teie räägite?”küsis
Alkoholi kiusatus oli mulle ülimalt vastupandamatu.
Läksime kahekesi välja ja suundusime minu vana tuttava odeni külalistemajja, kus palusin omanikult meie kasutusse vaikset tuba teisel korrusel. Aga juhtus nii, et see päev oli 1. juuni ja alates sellest päevast pidid kõik söögikohad tegevust piirama või sulgema, niiet peremees vastas, et tuba välja rentida oleks võimatu. Seejärel aga küsisin ühe pudeli saket ning selle ta meile ka müüs. Pudel käes, läksime kahekesi varasuvisesse äärelinna, ilma kindla sihita kõndima.
Äkitselt tuli mõte jalutada kallima kodu poole. Olin varem mitmel korral tema maja eest mööda kõndinud, kuid polnud kunagi ise sisse astunud. Me kohtusime alati mujal.
Tema maja oli üsna suur ja pereliikmeid oli vähe, nii et kindlasti leiduks seal mõni tühi tuba.
“Minu enda kodu on lapsi täis ja lärmakas” Laususin toimetajale. “Seal ei saaks midagi teha”. “Kui tõesti mõni külaline tuleb, on seal alati ebamugav”. “Tunnen üht tuttavat, kelle koju saaksime minna ja seal tööd teha.”
Kui ma sellist ettekäänet ei leia, võib juhtuda see, et mul ei õnnestugi temaga enam kohtuda.
Võtsin julguse kokku ja helistasin uksekella. Teenija tuli välja ja ütles, et naist pole kodus.
“teatris?”
Küsis teenija minult.
“Jah.”
Ma valetas—ei, tegelikult rääkisin enda jaoks tõtt. See oli minu jaoks tõeline.
“Ta peaks varsti tagasi tulema. Onu vedas ta hommikul teatrisse kuid ta olevat poole pealt ära põgenenud. Onule valmistas see nalja,” ütles teenija.
Tundus, et teenija pidas mind koduseks tuttavaks, sest naeratas ja kutsus siis sisse.
Meid juhatati elutuppa. Seinal rippus noore mehe foto. “Inimesed, kellel pole hauda, on nii kurvad.” Ma mõistsin seda kohe.
“See on tema abikaasa, eks?”
“Jah, ta pole veel lõunast koju naasnud. Juba seitse aastat pole temast ühtegi uudist.”
Ma sain esimest korda teada, et tal oli selline abikaasa.
“No nii ilusad lilled,” ütles noor toimetaja, vaadates lillekimpu foto all oleval laual.
“Mis lilled need on?”
Küsis ta.
Selle peale vastasin kõhklemata:
“Fosforestsents.”
