Täna, neli aastat galeristina – kolmas galerii asukoht, 34 näitust korraldatud, 566 teost müüdud, üks välismess tehtud.
Numbritest olulisem aga on see emotsioon, mida kunst pakub, see intellektuaalne stimulatsioon ja seosed, mida teosed tekitavad, ning need inimesed, kellega kunstiga tegelemine kokku viib, kirjutab Artrovert galerii asutaja Siim Raie.
Iga päev toob arutelusid ja küsimusi kunsti, kunstist mõtlemise ning väärtuse kohta. Ja eks ma ise ka otsin seletust kõigele, millega tegelen. Kunsti üle-semiotiseerimise (a la „mida-kunstnik-mõtles-kui-ta-seda-tegi“) kõrval kerkib alati esile ka kunsti rahalise väärtuse üle tähtsustamine. Iseenesest on ju mõistetav, et ühte emotsionaalset või pragmaatiliselt täiesti ebafunktsionaalset ostu endale majanduslikult püütakse põhjendada.
Leidsin hiljuti hea kokkuvõtte ühelt kolleegilt: viimase 25 aasta jooksul on kaasaegse ja sõjajärgse kunsti aastatootlus olnud 7–8% ning samal ajal vanade meistrite tootlus sisuliselt null. Artprice100 (sada müüduimat kunstnikku maailmas) pakub pea 9% aastatootlust alates 2000. aastast, mis on kõrgem kui aktsiaturgudel. Häda vaid selles, et see keskmine varjab väga suurt hajuvust – enamiku kunstnike hinnad ei ole kuhugi liikunud, vaid top 1% kunstnike hinnad moodustavad enamiku kogu turuväärtusest.*
Kunsti kui investeeringu puhul on kunstniku individuaalne karjäärikõver olulisem kui üldine hinnadünaamika ning sama oluline on jälgida turuosaliste eelistusi (kaasaegne vs muud ajastud; maal vs muud tehnikad), geograafilisi arenguid (Aasia turg vs. läänemaailm). Ehk see, kes tõesti tahab kunsti kui varaklassiga teenida, peab olema analüüsivõimeline ja informeeritud väga mitmetes parameetrites.
Samas on ilmselge, et erakordsed kollektsioonid sünnivad välistest mõjutajatest sõltumata. Analüüsist olulisem on intuitsioon ja tunded. Kui kollektsioon on summa turutrendidest, siis jääb selle väärtus nii finantsiliselt, kultuuriliselt kui intellektuaalselt alla väga individuaalsetele ja asümmeetrilistele valikutele. Paljud kogud kipuvad samasisuliseks, pakkumise poolt juhituks. Enamik olulisi kogusid aga on soetatud enne, kui tekib laiem arusaam nendesse kuuluvate autorite ja teoste erakordsusest.
Nõu on alati mõistlik kuulata ja küsida, kuid erakordsed kollektsioonid on alati sündinud ajenditel, mida on raskem selgitada või analüüsida ning mille eesmärk ei ole tootlus. Ma jätkan missiooni tuua teieni avatud nimekirja kunstnikest ja teostest. Siiski süvendades koostööd mõnede autoritega.
Ehk siis … kunstiga tuleb tegelda õigetel põhjustel – mõtestatum elu ja keskkond, võimalus jälgida ennast ajas, eneseloomine, nauding ja siiski ka esteetika – teinekord jõuab tõsine sõnum just läbi ilu kohale.
Neli aastat on süvendanud arusaama, et kunst on kunst seni, kuni see ei ole midagi muud! Ja kunsti teevad kunstnikud, eks!
*Jean-Baptiste Quesnay, kunstinõustaja Moon Above agentuurist
Foto: Terje Ugandi ajakirjale Diivan
