Kaasaegne kunst ja kunst laiemalt tundub sageli valdkonnana, millest inimesed kas aru ei saa või saavad aru eri moodi. Seda ilmestas hiljuti identiteedikabaree ümber puhkenud skandaal, kus arvamusi oli seinast seina.
Edasi.org “Nädala intervjuus” vestles Brent Pere galerii Artrovert juhi ja kauase riigiteenistuja Siim Raiega kunstist ja kultuuripoliitikast.
- “Identiteedikabaree fenomen tõestas elavalt identiteediprotsessi teooriat, mis ütleb, et identiteeti saab kõige kergemini uurida sel hetkel, kui ta on ärritusseisundis või ohustatud. Osa inimesi tundsid end selgelt ohustatuna, mis tingis nende reaktsiooni. Kunstiga on sama lugu. Teatud teosed ärritavad inimesi tugevalt, aga ma arvan, et kunst on üks väheseid järelejäänud meediume, millel see võime säilinud on. Teatri- ja kinokunstil samuti, aga kui üldiselt meediat jälgida, siis veel krõbedam pealkiri enam lugejat ei kõiguta. Konstantne hüsteeria teeb mõned inimesed kalgimaks või tundetumaks ning kui pealkiri on jälle gramm kangem, siis lõpuks sellest ei hoolita ja inimene päris oma identiteedile või sellele, mis maailmas toimub, mõtlema ei hakka. Üldine kalestumine on asi, millega tuleb tegelda, ja kunst on selle vastu suurepärane vahend. Eriti see kunst, mis sunnib andma hinnangut.”
- “Niipea kui kultuuri hakatakse nägema vaid investeeringuna, kipuvad juhtuma valed asjad. Teatud asjad peavad toimima ja säilima ka siis, kui nad on ebarentaablid või ei too tagasi. Aga riik ei saa kunstis tegelda ainult sellega, mis kindlalt tagasi toob. See võib olla üks otsustuskriteeriume, aga see ei pea olema määrav otsustuskoht. Mõnda asja tuleb teha selleks, et riik, rahvas ja kultuur säiliks. Kultuur ja tähenduslikud seosed ei saa olla ainult tehingupõhised. Võib-olla olen naiivne, aga mulle tundub küll, et kõik ei pea kasumlik tehing olema.”
- “Mis on see Eesti, mida me kaitseme? Mis teeb Eestist Eesti? Ma ei näe peale kultuuri muid vastuseid. Me ei pea end võrdlema idanaabriga, aga kui küsida, mis eristab meid Lätist, siis see on ikka ja ainult kultuur. Ma ei mõtle laule-tantse ja seda, et Eesti laulupeol lauldakse eesti ja Läti laulupeol läti keeles, vaid meie tähenduslikud seosed on teistsugused kui seal. See on ainus asi, mis meid eristab ja mis põhjendab meie olemasolu. Kui see on suurim kärpekoht, siis mul tekib vähemalt kolm küsimust: miks, miks ja miks?”
Tutvu terve artikliga edasi.org keskkonnas: Nädala intervjuu. Siim Raie: ellujäämiseks pole kellelgi kunsti vaja, aga inimeseks olemiseks küll