Kultuuriportaal kutsus kokku 33 kunstnikku, kunstispetsialisti ning kultuuriajakirjanikku, kes vaatasid tagasi möödunud aasta tähtsündmustele kunstivallas ning tõstsid esile paar märkimisväärsemat tendentsi, hetke või näitust.
Tutvu Siim Raie arvamusega siin ja terve artikliga ERR kultuuriportaalis.
Siim Raie, Artrovert galerii galerist:
“Esimene ja mitte ainult 2024, vaid ka kindlasti aastate üleselt meelde jääv elamus oli Veneetsias Fondazione Prada esitletud Christoph Bücheli projekt “Monte di Pietà”. Totaalne installatsioon, mille käigus oli kogu ajalooline palazzo Ca’ Corner della Regina muudetud viimaseid päevi lahti olevaks pandimajaks. Seal oli kõike, mida võlgu elamine endaga kaasa toob – alates maja kanali poolsel fassaadil olevast müügikuulutusest, mis koheselt eksitab ja paneb küsima, kas sa ikka oled õiges kohas, kuni üliväärtuslike kunstiteosteni, mille puhul pole aru saada, kas need on odavad reprod või muuseumilaenud.
Kui pea tunnise sihitu läbi tubade ja korruste uitamise lõpus hakkas kohale jõudma, millega on tegemist ning saaligiid avas pisut ka autori taotlusi, siis mu reaktsioon oli kehaline – korraga segadus, üllatus, isegi väike viha, et see kõik nii raskesti end kätte andis. Ammu pole sellist reaktsiooni endas märganud.
Teine, ka esmalt lummav ruumikogemus ning seejärel kunsti, on lõpuks valmis saanud Berliini Neue Nationalgalerie ning seal avatud Gerhard Richter “100 Works for Berlin” – sada teost Berliinile näitus. Väga esinduslik läbilõige elava legendi loomingust ning mõtlemapanev ka ühe autori muutumise ning ideede genereerimise ning nende kunstis väljendamise võimest ning mitmekesisusest. Kohati ei tundugi ühe autori tagasivaatena vaid grupinäitusena.
Kodustest näitustest jääb pikemaks meelde Kumus esimesel poolaastal üleval olnud Itaalia transavangardi näitus. Meeldejäävaks tegi selle õnnestunud dialoog Eesti autoritega. Tabasin end mõttelt, et see on minu eluea jooksul toimunud ning juba kunstiajalugu – seetõttu küllap ka aktiivsem suhestumine ning taas äratundmine, et raudne eesriie oli haavatav kunsti läbistavale mõjule ning me oleme alati kuhugi kuulunud ning kultuuriülekanne toimub vastastikku ka ilmvõimatutes oludes. Või vähemalt on seda kõike võimalik tagasivaates selliselt esitleda.
Kaasaegse kunsti galeriid pidava galeristina on iga-aastaseks pidusöögiks minu jaoks ka EKA lõputööde näitus TASE. Mitte ainult selle pärast, et näha, kes ja mida teeb ning kuidas noored elu näevad ja kunsti viljelevad, vaid ennekõike nautimaks seda mõru-magusat hetke kunstniku elus, milleks on kooli lõpetamine. Mõne jaoks on see võib-olla esimene ja ka viimane näitus – sealt edasi tuleb elu vahele ja kunsti tegemine ununeb, aga mõne jaoks on see hüppelaud. Sel aastal oli, mida nautida ja oli, kellel silma peal hoida tuleviku mõttes.”
Lugege edasi: ERR Kultuuriportaal “Ülevaade. Kunstiaasta 2024″