Veneetsia kunstibiennaali külastamine on alati nagu trenn või õppereis. Nii palju kunsti korraga tähendab alati seda, et kõigeni ei jõua ja ka seda, et äärmused paljastuvad kergesti.
Sel korral olid külastuse fookuses biennaali kuraatoriprojekt, rahvuspaviljonid ning eramuuseumid ja fondazioned.
Multisensoorne, immersiivne ja multidistsiplinaarne
Juba sõna „paviljon“ vist tingib arusaama, et lisaks kunstile tuleb pakkuda ka ruumikogemust. Eriti rahvuspaviljonide kategoorias, mis olidki ehk kõige nõrgem lüli ses Veneetsia ketis. Mitmel korral tekkis küsimus: „Kus siin kunst on?“ Pigem meenutas mõni paviljon rahvamajandussaaduste näitust või EXPO-t, kus viimase tehnoloogiaga edvistada sobib.
Visuaalkultuuri puhul eelistan alati enne vaadata ja siis lugeda, kuid liiga tihti tuli haarata teksti järele, et üldse mõigata, mis toimub, mida ma just vaatan.
Näitusetekstide korduvad kasutatumad sõnad olid seekord „multisensoorne“ ja „immersiivne“. Kuhugi pole kadunud ka „multidistsiplinaarne“. Paljud püüdsid köita kõiki tajusid ja täita tuba igas mõõtmes esemete/visuaalidega, helide, lõhnadega ning disainida emotsiooni. Varem pole täheldanud silte, et „NB! Ruumis on kasutatud looduslikke lõhnu“. Veel kaks biennaali tagasi peeti vajalikuks vaid alastuse eest hoiatada. Ilmselgelt toast tuppa korduvale kõikehõlmavusele tähelepanu ei jagu, tajud väsivad ja lõpuks jäävadki kogu müriaadis meelde üksikud sähvatused. Kogu kuraatoriprojektist jäid meelde pigem ikka konkreetsed teosed, Kaloki Nyamai hiigelsuured maalid näiteks.
Üheks meeldejäävatest päikesekiirtest on kindlasti ka Eesti paviljon ja Merike Estna, sest esiteks on tema just toime tulnud kogu toa täitmisega monumentaalmaaliga ning oma näiliselt madala nõudlikkusega see hoopis tingib tähelepanu saamise. Neid 22 lõuendit võib lõputult lähedalt ja kaugelt vaatama jääda – ühtaegu maaliline ning allegooriline. Meie seltskond suutis veel õhtusöögilauas fotodel varbaid ja seoseid otsida.
Mitte ainult biennaal
Biennaaliga võistlevad fondazioned, muuseumid, galeriid ja linnaruum. Ja teevad seda üha jõulisemalt. Eramuuseum või -kogu (fondazione/collection) on meie kandis sekundaarse tähtsusega ja riiklikud muuseumid ning institutsioonid esirinnas, kuid Veneetsia ja Pariis näitavad selgelt hoopis erakogude kasvavat mõju kogu kunstiväljale.
Nii kuluski eramuuseumides võrdväärselt aega biennaaliga ning suuremad elamused tulid ka neist. Sest kui kohtuvad võimalused ja võimed, siis on tulemus tasemel. Michael Armitage Pinault Collectionis (Palazzo Grassi) on üksi Veneetsiasse minekut väärt ja Lorna Simpson Pinault Collectioni teises asukohas Punta della Doganas kõigile monumentaalmaali fännidele kohustuslik.
Armitage’i liimi nuusutavatest poistest kuni kahemõtteliste maastikeni maalid niitsid kõigega ja olid täpselt minu moodi kunst. Kujutava ja abstraktse, otseütleva ning varjava vahepeal. Palju kõikehõlmavamad kui mõni teos, mis oma tekstis taotles immersiivsust. Mind jätab täiesti külmaks kunst, mis on üheselt mõistetav ja ei kaasa mu aju tõlgendamisprotsesse. (Nagu ka näitusetekst, mis ütleb ette, mida tundma pean.) Kunstniku talent on seal, kus kolmemõõtmeline maailm on kahemõõtmelisele lõuendile (Armitage’i puhul surilinale) kantud viisil, mis mu aju seda taas kolmemõõtmeliseks konverteerima asub. Hea näitus on see, mille vaatamise järel tahad pisut värsket õhku hingata. (Olen kuulnud ka väljendit, et kui teost vaadates tundub, nagu sööks klaasi, siis tuleb see ära osta. 🙂
Ilu, protest ja igapäevane rassism
Fondazione Dries Van Noteni näitus „The Only True Protest Is Beauty“ oli küll suure rõhuga disainil ja ilul, kuid oli samas lähemal kunstile kui käsitööle (mis paljude biennaali teoste puhul küsimuseks kerkis) ning õnnestus kindlasti tervikliku kogemuse loomises.
Richard Prince ja Arthur Jafa Fondazione Pradas oli väga õnnestunud kahe kunstniku kooslus, just kureerimise vaatest. Nende igapäevase rassismi ja ühiskondliku kihistumise kriitikat oli kohati väga raske vaadata ja osalt just seetõttu, et see oli samas visuaalselt, esteetiliselt väga kenasti üles seatud.
Jenny Saville’i maalide näitus Ca’ Pesaro muuseumis (ka megagalerii Gagosiani toetusel) oli hea, sest tekitas vastakaid tundeid. Ma ei ole tema maalide ainese ja olustike fänn, aga kahtlemata on tegemist superhea maalijaga.
Väiksemaid ja suuremaid meeleliigutusi oli teisigi ja rohkem jäi vist vaatamata, kui sai vaadatud. Ehk siis Veneetsia külastaja peab arvestama tohutu ülepakkumisega, kogu linn testib su (kunsti)vastuvõtuvõimet, aga õnneks pakub vastu palju head kunsti.
61. Veneetsia kunstibiennaal peateemaga „In Minor Keys“, kuraator Koyo Kouoh, avati 9. mail. Eestit esindab biennaalil maalikunstnik Merike Estna, kelle teos valmis biennaali jooksul ehk paviljon oli justkui avatud ateljee. Biennaal on veel avatud 22. novembrini.
